depresiivsed eesti väikelinnad

emme ütles, et see pidavat nii minulik olema...ok siis. suht masendav, a tõene laulukene. hetkel sobib jube hästi meeleoluga kokku. mitte muhvigi ei viitsi teha, lihtsalt kohutav. eile õhtul vaatasin, et kõik on niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii kokku ühte suurde hunnikusse põrutanud. jube!!!
a nüüd tuleb vist hakata otsast seda kera harutama:
olen hakanud vaikselt kotti juba pakkima(miks keegi ei öelnud mulle, et eestist lahkumine nii kallis on???). vanemad olijad soovitasid nt läpaka maha jätta...EIIIIIIIIIII, see onju minu ainus kommunikeerumisvahend normaalse maailmaga. kannan oma mummi kaasas ja olen õnnelik, et saan teatud määralgi vana minana eksisteerida. nüüd oleks vaja veel teada, kas pipragaasi võib kaasa võtta, milline vedeliku kogus võib olla käsipagasis ja kuidas on vooluga üle lombi.
kooliga on asi pehmelt öeldes crazy, üritan kohe varsti seda lahendama hakata, kuigi see on KOLE RASKE.
pean leidma endale mingid põhjused, miks olla happy ja keep smilingut hoida :-) järgmine küllaltki raske ülesanne. miks asjad ei võiks ise laheneda?(A)


nii,ma nüüd alustan probleemide ellimineerimisega :-)